Eile, 1. veebruaril, külastasid Riigikogu õiguskomisjoni Valdo Randpere ja Irja Lutsar. Komisjoni istungil arutati eutanaasia ja abistatud enesetapu teemat ning nende võimalikku reguleerimist. Pärast komisjoni istungit avanes meie reporteril võimalus teha intervjuu Irja Lutsariga.
- Te saite 1995. aastal meditsiinidoktori kraadi. Teie doktoritöö kandis pealkirja „Kesknärvisüsteemi põletikulised haigused lastel“. Kust tuli huvi just sellise teema vastu?
„Neuroloogia on mulle alati väga meeldinud. Kui ma umbes 40–50 aastat tagasi selle eriala kasuks otsustasin, siis eelkõige seetõttu, et neuroloogia on diagnoosimise mõttes väga loogiline ja huvitav valdkond. Just neuroloogia kaudu jõudsin kesknärvisüsteemi haigusteni. Need on keerulised, kuid samas süsteemselt käsitletavad. Laste puhul on teema eriti tundlik, sest varajane diagnoos ja õige käsitlus võivad määrata kogu edasise elukäigu“ sõnas Lutsar.
- Mis on olnud üks suurimaid väljakutseid teie töös, nii mikrobioloogina kui ka Riigikogu liikmena?
„Väljakutseid on nii igapäevaelus kui ka töös. Kõige suuremaks väljakutseks on olnud suhtlemine erinevate inimestega. Ma alustasin väga noorelt ühe osakonna juhina – tagantjärele mõeldes ei annaks ükski terve mõistus sellist vastutust nii noorele inimesele. Meditsiinilisi teadmisi saab raamatust õppida, aga inimestevaheline suhtlus on hoopis teine asi: kõigile ei saa meeldida ja kõik ei meeldi ka sulle. Sama kehtib ka Riigikogu töö kohta – tuleb teha koostööd väga erinevate inimestega, kellel on erinevad maailmavaated ja poliitilised seisukohad,” vastas Lutsar.
- Mida soovitaksite noorele inimesele, kes soovib sarnast teed käia?
„Arstiteadusesse soovitan minna neil, kellel on siiras soov inimesi aidata. Samuti peab olema huvi selle vastu, kuidas inimene funktsioneerib – bioloogia huvi on vältimatu. Samas ei tähenda arstiteaduskonna lõpetamine, et kõik peavad hakkama kliinilisteks arstideks. Võimalusi on palju ka teaduses ja muudes valdkondades.
Riigikogu töö puhul on oluline lai huviring. Mind ennast on alati huvitanud välispoliitika, ajalugu, reisimine ja paljud teised teemad. Ka praegu konverentsidel käies õpin alati midagi uut. See pidev huvi maailma vastu on väga oluline. Samas ei pea kõik olema üliväga aktiivsed – ka vaiksemad inimesed on nii Riigikogus kui teaduses äärmiselt vajalikud.“
- 2022. aasta sügisel astusite erakonda Eesti 200. Miks just Eesti 200?
„Olen oma loomult liberaalne ja teadsin seda enda kohta juba ammu. Pakkumisi oli ka teistest erakondadest, kuid otsisin eelkõige liberaalset maailmavaadet kandvat erakonda. Loomulikult ei ole olemas erakonda, millega sa 100 protsenti nõustuksid – ma ei ole isegi iseendaga alati sada protsenti nõus. Eesti 200 tundus mulle lihtsalt kõige rohkem minu mõtetega kattuvat. On teemasid, millega olen väga nõus, ja on neid, mida teeksin teisiti. Aga see erakond sobis minu väärtustega kõige paremini.“
- Vikipeedia andmetel on teil 16 preemiat ja autasu. Milline neist on olnud teile kõige meeldejäävam?
„Ausalt öeldes ei teadnudki, et neid Vikipeedia järgi lausa 16 on. Üks väga oluline tunnustus oli Euroopa laste infektsioonhaiguste seltsi elutööpreemia, mille sain eelmisel aastal. See on rahvusvaheline kolleegide tunnustus minu erialase töö eest ning see oli mulle väga oluline.
Samuti on mul Punase Risti I klassi teenetemärk, mis anti suuresti COVID-19 ajal tehtud töö eest. Eriti tähendusrikas oli see seetõttu, et see tuli oma riigilt. Kuigi see anti keset väga rasket aega, mil vastutus oli tohutu ja rõõmu tundmine keeruline, on tagantjärele see tunnustus väga oluline. Tegelikult on kõik preemiad olnud omal moel tähenduslikud.“
- Kus jookseb piir toetamise ja vastutuse võtmise vahel, et aidates ise mitte läbi põleda?
„Üks minu õpetajatest, kirurg, ütles kunagi, et iga haigega ei saa emotsionaalselt kaasa minna. Arstil peab olema oskus astuda samm tagasi ja võtta vastutus ratsionaalse otsustamise eest. Loomulikult tulevad haiged mõnikord ka koju kaasa – see on paljudele arstidele tuttav tunne. Aga kui vastutus on sinule antud, pead suutma teha otsuseid ka emotsioonidest sõltumatult.”
“Üks kolleeg ütles mulle kord, kui ravisin oma arstist sõbra last ja kahtlesin otsustes: ‘Mida sa teeksid, kui see oleks täiesti võõras inimene?’ Vastus oli lihtne – teeksin täpselt samamoodi. See aitas mind tagasi maa peale ja tuletas meelde, kus see piir tegelikult jookseb,” lisas ta.
Autor: Elerin Tasang