Endine Saaremaa Gümnaasiumi koolijuht ja tänavu TI-hüppe tegevjuhiks nimetatud Ivo Visak jõudis MEPile esmakordselt peaaegu kaks kümnendit tagasi. Haridusvaldkonnas silma paistnud Visaku karjäär on fokuseerunud just hariduse arendamisele, kus MEPil saadud kogemused mängisid kaalukat rolli: MEP aitas tal avastada kire, millest on kannustatud olnud nii tema ametikohad kui karjäärivalikud.
Kuidas, miks ja millal sattusid esimest korda MEPile?
Mina sattusin esmakordselt MEPile aastal 2008. Kõigepealt käisin Rocca al Mare gümnaasiumi kooli-MEPil, kust mind saadeti edasi Soomes toimunud rahvusvahelisele MEPile. Mäletan, et Soomes toimunud MEP leidis aset aprillikuus, põhitegevus oli Helsingis ning ööbisin Espoos, niiet olin täielik maadeavastaja. Miks ma aga MEPile sattusin? See oli suuresti seotud minu kaheteistkümnendas klassi toimetava inglise keele õpetajaga, kes arvas, et olen hästi tark poiss, aga natuke laisk ja võiksin rohkem teha, seega nii ta mind MEPile saatiski. Lisaks ütles õpetaja, et kui üritusest osa võtan, siis klaaritakse üks minu hinne 4 ära. Mulle hakkas MEP meeldima – tuli välja, et seal saab kõikidel teemadel kirglikult vaielda.
Millised olid sinu ootused või eelarvamused enne MEPil osalemist?
Ausalt öeldes mul ei olnudki mingeid eelarvamusi, sest ma teadsin, et seal simuleeritakse mingil viisil seda, kuidas Euroopa Parlament töötama peaks. Poliitika ühes poliitiliste süsteemide ja poliitilise filosoofiaga on mind alati huvitanud, samamoodi nagu kogu poliitika ajalugu. Minu jaoks tundus see huvitav üritus, läksin kohale ja tuligi välja, et seal on väga-väga huvitav! Ma arvan, et see on üks kõige targemaid otsuseid olnud, et ma ikkagi minna otsustasin, sest väga suur hulk mu parimaid sõpru on seotud Mudel-Euroopa Parlamendi korraldajate tiimiga.
Mis on sinu kõige eredam mälestus või kogemus MEPilt?
Eredaid mälestusi on väga palju, mõnest ei söanda isegi rääkida, need on lausa liiga eredad. Võib-olla tooksin siinkohal välja mingisugused hästi kirglikud arutelud, mis toimusid niimoodi, et mingil hetkel sa avastad ennast komisjonitöö jooksul olukorrast, kus oled ümbritsetud 16-, 17-, 18-, 19-aastaste noorte poolt, kes võivad ülikirglikult vaielda mingil teemal, millest tavaliselt pole selles vanuses noored huvitatud. Mingis mõttes oled sa järsku leidnud grupi noori inimesi, kes on sinuga justkui sarnasel sagedusel ja siis sa järsku tabad end sellelt mõttelt, et täiesti lõpp, kui lahe. Minu jaoks on eredaimad mälestused seotud paljude heade sõprade ja tuttavatega,
Milliseid oskuseid ja kogemusi saite MEPilt, mis on sinule karjääriredelil palju kasu toonud?
Kindlasti need samad sõbrad, kes olid täpselt samamoodi noorena juba kogu maailmast huvitatud. Nendest kujunes hea võrgustik – paljud nendest inimestest on tänasel päeval vandeadvokaadid või juristid või on nad ajakirjanduses suured tegijad nii Eestis kui välismaal. Sul on mingis mõttes telefoniraamat või sotsiaalmeedia konto põnevaid inimesi täis, sa saad nendega väga kiiresti suhelda, küsida neilt nõu, kutsuda neid – kuna ma olen koolijuht olnud – kooli esinema või kui oled õpetaja, saad neid õpetajana kooli esinema kutsuda. MEPi jooksul arenes ka minu aruteluoskus ja argumenteerimisoskus ning palju kasvas ka julgus. Ei ole just igapäevane juhtum, kui sa 17- või 18-aastasena Riigikogu puldis näiteks kõne pead – see on mingis mõttes ikkagi julgustükk ja eneseületus natuke teistsugusel viisil.
Millist oskust pidasid enne MEPi enda tugevuseks, aga osutus hoopis proovikiviks?
Olen ennast terve elu inglise keeles väga mugavalt tundnud, aga rahvusvahelistel MEPidel tundsin, et inglisekeelses väitluses ja argumentatsioonis, mis paratamatult komisjonitöö vältel, eriti resolutsiooni koostamise ajal aktiivselt toimub, võib inglise keel lukku joosta. Mõte tormab ees ja ühel hetkel räägid nagu idaeurooplane ja hakkad sõnu lausetest välja jätma, kuna püüad kiiremini enda mõtet edasi anda. See on üks selline asi, mis praegu meelde tuli, aga ma ütlen, et harjutamises peitub edu – mida rohkem harjutad, seda väiksemaks jääb probleem. Tänapäeval ma loodan, et seda seda probleemi ei ole enam üldse.
Kuidas mõjutas MEP sinu arusaama poliitikast, Euroopa Liidust või üleüldse maailmast?
Mina olen väga suur Euroopa Liidu projekti austaja, eelkõige ka sellepärast, et olen ajalooõpetaja. Euroopa Liidu üks suurimaid saavutusi on see, et ta on suutnud tagada rahu riikide vahel, kes on olnud sajandeid, mõnikord isegi ligi tuhat aastat, üksteisega sõjajalal. Varem peeti pikkasid ja veriseid sõdu, aga täna on need samad riigid suutelised olema head sõbrad ja koostööpartnerid. Laiemas plaanis sümboliseerib minu jaoks seda sama mõtet ka Mudel-Euroopa Parlament. See on justkui Euroopa Liidu kehastus: sinna tuuakse kokku noored inimesed eri riikidest, et arutada maailmaasju. Seal ei otsustata midagi relvade abil – ei terade ega kuulidega –, vaid parim argument võidab. See on võib-olla veidikene filosoofiline vastus, aga minu arvates peitubki selles Euroopa Liidu võlu.
Mis oli see, mis sind mitmeid aastaid motiveeris ning MEPi või muude MESA sündmuste juurde tagasi kutsus?
Minu jaoks oligi see kogemus justkui võimalus korraldada sündmusi, mis tundusid endale põnevad ja mida sai teha koos sõpradega. Ja eks sõpradega ollakse ju alati valmis ka suuremaid väljakutseid ette võtma. Kõigi nende ettevõtmiste juures sain aga lisaks ägedaid kogemusi ning kohtusin väga huvitavate inimestega. Eriti väärtuslikuks muutus see kogemus gümnaasiumi lõpus ja bakalaureuseõpingute alguses, kui avanes võimalus pidada vestlusi Eesti riigijuhtidega ja kuulata nende arvamusi otse allikast. See lisas kõigele erilise võlu ja andis võimaluse näha poliitikategemise köögipoolt palju lähemalt. Samas pani see mind ka mõistma, et ilmselt ma ise poliitikuks kunagi ei hakka – sellest kogemusest piisas, et aru saada, et tahan oma panust anda mõnel muul moel.
Kui võrdled koolijuhina neid õpilasi, kes osalevad MEPil või muudel MESA ettevõtmistel, nende õpilastega, kes seda ei tee, millised on suurimad erinevused või stereotüübid?
Kindlasti on nii positiivseid kui ka negatiivseid stereotüüpe. Enamasti osalevad seal noored, kes on tõeliselt huvitatud maailmast ja eriti maailmapoliitikast, väitlusest ning arutelust. Tihti leiabki igaüks endale teema, mis teda isiklikult kõnetab, ja just selle pärast minnaksegi kohale – et arutada ja vaielda sellel konkreetsel teemal. Positiivne pool on kindlasti see, et need noored, kes jäävad pikemalt osalema, arenevad väga märgatavalt. Näed, kuidas nende enesekindlus kasvab ning argumenteerimis- ja eneseväljendusoskus paraneb. Eesti kontekstis on see tavaliselt intensiivne nädalavahetus koos lisapäevaga, rahvusvahelisel tasandil aga terve nädal. See on nagu kiirkursus, kus ei õpetata traditsioonilises mõttes, vaid õpitakse protsessi käigus – kõige parematelt, kõige tugevamate argumentide ja allikate toel. Selline kogemus annab gümnaasiumi noorele võimaluse süveneda mingisse teemasse nii põhjalikult, et ta võib hetkeks olla ruumis kõige pädevam, isegi rohkem kui tema enda ühiskonnaõpetuse õpetaja selles konkreetses valdkonnas. Loomulikult võib sellega kaasneda veidi üleolekut või ninatarkust, aga see on nooruse loomulik osa. Need etapid tulebki ise läbi elada ning kogemustest õppida.
Saaremaa Gümnaasiumil küll väga suurt vilistlaste pagasit ei ole, aga kas oled juba täheldanud, et MEPist osavõtt mõjutab õpilaste hilisemaid õpinguid, karjäärivalikuid ja kodanikuosalust?
On selgelt näha, et need noored, kes on MEPil osalenud, tunnevad tihti huvi õiguse, ajakirjanduse või riigiteaduste vastu – paljud neist lähevad hiljem Tartu Ülikooli just neid erialasid õppima. Loomulikult on ka erandeid: näiteks on meie vilistlaste seas ka väga tublisid, kes on suundunud hoopis statistika või matemaatika valdkonda. Aga nagu öeldakse, siis erandid kinnitavad reeglit. Veel üks oluline tähelepanek on see, et need noored, kes on MEPil käinud, julgevad ühiskonnas aktiivselt kaasa rääkida. Väga positiivne on näha vilistlasi esinemas arvamusfestivalidel, kirjutamas artikleid või intervjueerimas Eesti tipp-poliitikuid. Need on saavutused, mida paljud nende eakaaslased samas vanuses veel ei julgeks teha – kas oskuste või enesekindluse puudumise tõttu. Just see julgus ja väljendusoskus ongi üks suurimaid väärtusi, mida MEP noortele annab.
Kuidas sinu arvates tehisintellekti kasutamine MEPi mõjutab?
Minu arvates seisneb tehisintellekti suurim väärtus just andmeanalüüsis ja info kiirel sünteesimisel. Kui seda õigesti kasutada ja toetuda usaldusväärsetele allikatele, on võimalik kätte saada kõige värskem teadmine, see läbi mõtestada ning oskuslikult esitleda. Sellisel juhul on tehisaru tõesti väga võimas tööriist. Samas ei saa seda kasutada lihtsalt asendajana. MEPi kontekstis tähendab see, et võib ju lasta tehisarul oma kaasuse kokku panna, aga kui sa pole ise sisusse süvenenud ega tausta uurinud, jääb su argumentatsioon nõrgaks. Võid küll välja öelda ühe hea mõtte, kuid kui sa ei oska seda kaitsta ega arendada, jääb see pinnapealseks. Lõpuks jõuab arvestusse ikka selle inimese idee, kes suudab seda põhjalikult ja veenvalt põhjendada. Seega ei tähenda tehisintellekti ajastu seda, et meie aju tuleks välja lülitada. Vastupidi, tehisintellekt aitab inimaju potentsiaali võimendada. Seda ei tohiks kasutada mõtlemise delegeerimiseks, vaid pigem tööriistana, mis aitab ideid juurde genereerida ja keerulisi teemasid kiiremini struktureerida. Õige kasutamine seisneb selles, et tehisaru täiendab inimese enda analüüsi- ja mõtlemisvõimet, mitte ei asenda seda.
Autorid: Karoli Harjus & Andra Liisa Reimaa