MEP Ekspressi lugejaile avab enda mälestustele tuginedes MEPi telgitaguseid 2021. aastal esmakordselt üritusel osalenud Kennet Puiestee, kes on viimase nelja aasta jooksul ikka ja jälle erinevates rollides MEPile naasnud. Kennet on lisaks aktiivselt MEPide väisamisele kaasa löönud ka teiste MESA ürituste korraldamises – mullu jaanuaris täitis ta Noorte Riigikogu peakorraldaja rolli.
Kennet, räägi, millega sa igapäevaselt tegeled?
Õpin Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni teisel kursusel. Kooli kõrvalt käin regulaarselt trennis ja tegelen kergejõustiku kui saavutusspordiga. Lisaks sellele aitan MESA-s erinevaid simulatsioone korraldada.
Liigume paar aastat ajas tagasi – kuidas, miks ja millal sattusid enda esimesele MEPile?
Esmakordselt osalesin MEPil 2021. aastal, kui olin 10. klassis ja käisin väitlusklubis. Ühel hetkel käskis minu hea klassivend mul end MEPi registreerimislehele kirja panna – olin enda koolist viimane, kelle nimi lehele kirja sai. Mäletan väga hästi, et tookord olin julgeolekukomisjonis, üritus toimus Viru Hotellis ning minu komisjoni juhtis Anita Algus, kellest on nüüdseks saanud MEPi peakorraldaja. Sellest MEPist sai ühtlasi alguse minu MESA teekond – komisjonis valisin, et esindan Itaaliat ning sealt see ratas veerema hakkaski.
Millised olid sinu ootused ja / või eelarvamused enne MEPil osalemist?
Eelarvamusi mul ei olnud absoluutselt. Ma teadsin, et see tuleb lahe üritus ja ma enam-vähem teadsin, mis on see teema, millega minu komisjon tegelema hakkab. Mäletan, et kui ma bussiga ürituse eel Tallinnasse sõitsin, uurisin internetis erinevaid allikaid, et end teemaga, milleks oli Euroopa Liidu ja Venemaa suhted, põhjalikumalt kurssi viia. Ootuste koha pealt… See on muidugi hästi äraleierdatud ootus, aga minagi lootsin leida uusi sõpru, saada ürituse vältel targemaks ja näha mingite teemade puhul täiesti teisi perspektiive, mille peale muidu ei oskakski tulla.
Mis on sinu kõige eredam mälestus või kogemus MEPilt?
See on väga keeruline küsimus, sest ma olen erinevatel MEPi sessioonidel nii palju käinud… Pikaks ajaks jääb kindlasti meelde minu esimene MEP – kõik need tutvused, mis ma sealt sain ning tõsiasi, et sealt sai alguse minu edasine teekond selles valdkonnas – oleks inetu see mainimata jätta. Ainüksi edasiste kogemuste valguses oli see hästi lahe kogemus, mis vajab meeles hoidmist.
Minu esimene rahvusvaheline MEP toimus vahetult peale Eesti MEPi ning ma siiani ei tea, kuidas ma sinna välja jõudsin. Kuna oli koroona-aeg, toimus sessioon digitaalselt videosilla vahendusel. Eesti delegaatidel oli eraldi korter, kus me üheskoos istusime – igaühel meist oli enda nurk, kus keegi kas lesotas diivani peal, kes kuskil mujal. Minul oli au keset novembrikuud istuda ja sessioonist osa võtta tolle korteri rõdul. Mul oli kolm-neli tekki üle jalgade, arvuti oli laua peal ning niimoodi ma seal mitu päeva järjest lõdisesin.
Peale koroonaaegset MEPi osalesin Läänemeremaade MEPil. Enne seda ma mäletan, et pidin samamoodi minema Läänemeremaade MEPile, mis toimus Potsdamis, ning kus pidin olema keskkonnakomisjonis. Selle MEPi toimumisajaks suutsin aga täpselt paar päeva enne lendu väga raskelt haigeks jääda, niiet jäin sellest sessioonist ilma. Hiljem sain ma aga läbi erinevate võimaluste minna samamoodi Läänemeremaade MEPile, mis toimus Norras, Utøya saarel. Sellel BSR sessioonil juhtisin koos ühe norrakaga kultuurikomisjoni. Toona oli minu jaoks wow-efektiga ürituse toimumispaiga ajalugu – üks kahest 2011. aasta Norra terrorirünnakutest leidis Utøyal aset.
Eestis toimunud rahvusvahelisel MEPil olin üks presidentidest. Selle ürituse puhul aitasin ma ka korraldusliku poole pealt hästi palju kaasa ning ütleksin, et see sessioon on minu MEPi teekonna tipphetk. Seda üritust ühes magamata ööde ja stressirohkete olukordadega ei unusta ma kunagi. Praeguseks on minu MEPi teekond kulmineerinud sellega, et eelmine sügis olin Eesti delegatsiooni saatja rollis, kuigi ma oleks enda vanuse poolest isegi delegaadi rolli sobinud.
Kokkuvõtlikult on mul väga keeruline MEPidelt ühte kindlat eredat hetke või mälestust välja tuua, iga kogemus on omajagu eriline.
Kui sa poleks kunagi ühelgi MEPil käinud, kui palju erineks su elu su praegusest?
Kardinaalselt. Nagu ma enne ütlesin, siis kõik MEPid ning kõiksugu teised võimalused, mis mulle tänu MESAle avanenud on, on vorpinud minust kui tagasihoidlikust ja muidu targast poisist inimese, kes päriselt julgeb rääkida, arutleda ja oskab ka kriitiliselt mõelda. Nii argumentatsioonioskus, info otsimise oskus ja teadmised välispoliitilistest teemadest on suuresti minuni jõudnud tänu eelnimetatud kogemuste, mille hulka kuulub ka MEP. Ma arvan, et ilma MEPideta ei oleks ma nii tark ja üleüldse selline nagu ma praegu olen. Kõik tutvused, mis MEPiga kaasnenud on, on uskumatult lahedad. Kõik need aspektid juba omaette avavad uusi uksi, ilma milleta poleks ma jõudnud sellesse hetkesse, kus ma praegu olen.
Kuidas mõjutas MEP sinu arusaama poliitikast, Euroopa Liidust ja maailmast üldisemalt?
Mingil määral sain kindlasti rohkem selgeks, kuidas käib resolutsioonide loomine Euroopa Liidus. Tänu rahvusvahelistele MEPidele olen ma aru saanud, kui erinevad on erinevatest liikmesriikidest tulnud inimeste vaated mingitel teemadel. Norra BSR-il kultuurikomisjoni juhtides arutasime e-valimiste teemal, mis Eestis on täiesti iseenesestmõistetav ning palju selle kallal ei vigiseta. Kui tuli jutuks, et e-valimiste süsteemi võiks rakendada kõigis liikmesriikides, siis näiteks Taani delegaat ning enamus komisjonist olid kategooriliselt selle idee vastu. See olukord näitab, kuivõrd erinevad vaated liikmesriikidel päriselt mingite teemade osas on ning ise sellest osa saada avardab ka võib-olla sinu enda silmaringi, eriti, kui saad aru, et kõik ei olegi nii mustvalge. Ütleksin, et silmaringi avardumine on olnud üks olulisematest aspektidest, aga ka üldine arusaam, kuidas Euroopa Liit toimib, on olnud väga suur pluss minu MEPi teekonnal.
Mis on see, mis sind ikka ja jälle MEPi ning teiste MESA sündmuste juurde tagasi toob?
Tunnen, et kuigi seda on veidikene cringe öelda, siis see üritus on saanud osaks minust. Olen tänaseks MEPiga neli aastat järjepidevalt tegelenud ning kuigi mulle ei meeldi, et sellised asjad saavad justkui osaks minu iseloomust või osaks minust, siis MEP on tõesti midagi sellist, mis on minu kui inimese osa. Ma ei kujuta end ilma MESA üritusteta ette – see tutvusringkond, mis ma tänu neile üritustele saanud olen, on nii suur ja lai ning uksi, mis selle aja jooksul avanenud on, on olnud palju. Võib-olla toob mind tagasi ka see, et ma tahan näha, kuidas uued tulijad mingitel teemadel omavahel arutavad, et mis on nende arusaamad, perspektiivid ja lahendused. Peamiselt naasen aga siiski MESA seltskonna tõttu ning seetõttu, et ei suuda end ilma nende üritusteta enam ette kujutada.
Kas ja kuidas toetas sinu gümnaasium MEPil osalemist kui mitteformaalse õppe vormi?
Üllataval kombel toetas minu gümnaasium seda väga hästi. Mu hinded olid ka enam-vähem korras, aga mäletan, et ühel hetkel pidin tolleaegse Saaremaa Gümnaasiumi direktori Ivo Visakuga enda puudumiste tõttu vestlemas käima, kuid ka siis ütles direktor, et kõik on arusaadav ning et olen väga tubli ja aktiivne, kuid üritaks siiski edaspidi vähem puududa. Sellest ei tulnud mitte midagi välja – järgmine õppeaasta puudusin veel rohkem. Aga küsimuse juurde tagasi tulles, siis tõesti, kool suhtus MEPil osalemisesse üllatavalt toetavalt. Samas on seal ka loomulikult see aspekt juures, et kui noor näitab ise huvi üles ning käib ja selgitab, mis põhjustel ta õppetööst puudub ja otsib ise lahendusi, kuidas tegemata tööd järgi teha, siis tuleb kool talle vastu. Põhirõhk on kooli ja õpilase vahelisel kommunikatsioonil. Suure kummarduse peab tegema ka Marit Tarkinile, praegusele Kuressaare Nooruse kooli direktorile, kes pani Saaremaa Gümnaasiumis aluse väitlusõpetusele ning minu arust tõi tema meie kooli ka MEPid, ning Ivo Visakule samamoodi. Just selle eest, et nad viitsisid sellise asja meie kooli tuua, seda promoda ning õpilasi toetada, et nad nendel üritustel käiksid – kool ostis meile bussipiletid, et saaksime MEPile minna ning tasus ka meie osalustasud, mis tähendab, et kooli toetus oli lisaks julgustavatele sõnadele ka materiaalne, mis on minu silmis suur asi.
Kui MEPil osalemine oleks kõigile 9. – 12. klassi õpilastele kohustuslik, siis mis ühiskonnas muutuks?
Ma arvan, et kui see oleks kohustuslik, siis tekiks olukord, kus seda hakatakse üle laskma. Mina ei tahaks, et MEP kohustuslikuks saaks, sest see on üritus, mis paratamatult kõikidele ei sobi. Sellegipoolest, kui see oleks kohustuslik, siis esiteks see kindlasti hariks noori. Noored saaksid pildi selgeks, mis Euroopa Liit on, millega seal igapäevaselt tegeletakse ja millised teemad selle institutsiooni tasemel aktuaalsed on. Selline hariduslik aspekt oleks selle juures kindlasti väga hea, sest noored saaksid natukene rohkem aimu, mida Euroopa Liit kui organisatsioon endast üldse kujutab, sest olgem ausad, kõik need noored, kes praegu MEPidel käivad, on sündinud Euroopa Liidu ajal ning me ei kujuta enda elu ilma selle institutsioonita ette, seega oleks ju väga tore, kui noored saaksid paremini aru, millega seal institutsioonis tegelikult tegeletakse. Kindlasti areneks ka noorte argumentatsioonioskus ja kriitiline meel, millest jääb tänapäeval puudu; inimesed ei oska enam allikakriitilised olla. Ühesõnaga, oskusi ja võimalusi, kuidas noored end MEPi käigus arendada saaksid, on palju.
Mida ütleksid noorele, kes tunneb, et sooviks MEPil osaleda, kuid ei julge end kirja panna?
Tooksin siinkohal võrdluseks iseenda, sest tegelikult ei tahtnud ju mina ka alguses MEPile minna, aga mind suruti ja mul oli selline “You Only Live Once” suhtumine, seega mõtlesin, et lähen käin ära, mis ikka juhtuda saab. Paar päeva koolist puududa on ju samuti tore, kuigi nii ei tohi vist tegelikult öelda. Mina otsustasin, et okei, kuigi ma olen MEPil käsitletavatel teemade koha peale suhteliselt võhik, siis ma lähen kohale ja vaatan, mis seal saama hakkab. Vaadake nüüd, kuhu niimoodi välja jõuda võib. Isegi, kui noor ei jõua peale Eesti MEPi rahvusvahelisele sessioonile, siis ta tutvub MESA kogukonnaga ning saab tulevikus käia teistel simulatsiooniüritustel, kust saab nii palju uusi tutvusi ja sõpru. Ürituste käigus saab Riigikogus istuda ja lõunat süüa ning need on ju kogemused, mida igaühel ei ole. End üritusele kirja panna ja kohale tulla on juba pool võitu – uskuge mind, see tasub end ära.