27. septembril käis XX Eesti MEPi meediatiimil külas ajakirjanik Joosep Värk, kes töötab ERRi uudistetoimetuses. Värk on olnud ka ERRi korrespondent Brüsselis. Tema suuremad projektid on seotud ühiskondlike ja poliitiliste teemade kajastamisega Eestis, samuti on ta saatejuhiks arutelusaates „Impulss”.
Mis on kõige keerulisem asi sinu töö juures?
Graafik on kõige keerulisem osa. Mul on hästi palju erinevaid ülesandeid ja ameteid, mida täidan. Hiljuti juhtisin näiteks riigihangete konverentsi. Ajakirjanikuna peab oskama ülikiirelt endale selgeks teha võhivõõra valdkonna, olgu selleks valdkonnaks kultuur või seakatk. Selle käigus peab oskama olulist ebaolulisest välja filtreerida. Häid ajakirjanikke eristavad teistest just need kaks oskust.
Kui ajakirjanikud peavad igapäevaselt kajastama traagilisi sündmusi, kui raske on mitte seda südamesse võtta?
Juhtub sama asi mis kiirabiarstidel – teatud hetkest alates kujuneb inimesel välja professionaalne kretinism. See on harjumise asi.
Olete ajakirjanikuna ka välismaal töötanud. Mis asju peaks Eesti väljaanded välismaalt õppima ja mida välismaa meedia peaks Eesti väljaannetelt õppima?
Eestis on hea see, et meil on poliitikutega otsesuhted. Üsna tavaline on Eestis see, et kõikidega saab kontakti. Tehniliselt saaksin ma siinsamas peaminister Kristen Michalile helistada ja kõigi eelduste kohaselt ta võtaks selle kõne vastu. President Alar Karise kättesaamine nii lihtne ei oleks, aga see tuleneb ka tema ametist. Teistes riikides on selline vahetu suhtlus väga haruldane ja meid kadestatakse selle tõttu.
Õppida välismaalt oleneb kohast kellega võrrelda, aga kui peab ütlema siis ajakirjanikud peaksid rohkem mõtlema, et nende hoiakud ei peaks olema esil.
Milline on teie kõige meeldejäävam kogemus karjääri jooksul?
Ma käisin Saksamaal valimisi kajastamas 2021. septembris. Tollel ajal oli just olnud üleujutused ja valimiste käigus oli teemas kliimamuutused. Tegime siis loo ka üleujutuse piirkonnas. See asus kitsa jõe orus kus kasvatati viinamarju ja tehti veini, väga ilus oli. Tavaliselt kui midagi traumaatilist juhtub siis inimesed tahavad rääkida. Kohale jõudes inimesed olid väga aktiivsed ning rääkisid oma loo ära, tegime pilte ja isegi lubati videoid majas filmida. Olid tõesti väga toredad inimesed, väga positiivne. Väga liigutav.
Olete tihti moderaatori rollis olnud. Kuidas küsida põnevaid küsimusi? Mis on teie lemmikküsimused, et inimesi mugavalt tundma panna?
Enne räägi nendega asjad kõik vaikselt läbi ja anna info edasi, esimese küsimusega saad aru kui mugavalt ta ennast tunneb.
Huvitavaid küsimusi on kahte tüüpi: need, mida inimesed teada tahavad ja need, mis tekivad, kui sa kuulad. Tihtipeale tekivad saate kuulajal samad küsimused. Seetõttu on aktiivne kuulamine ülioluline.
Kas olete intervjueerinud kedagi, kes on intervjuu vältel emotsionaalseks läinud ja enesekontrolli kaotanud?
Muidugi. Inimesed lähevad emotsionaalseks, vehivad kätega, ründavad verbaalselt – seda tuleb ikka ette. Sellises olukorras tuleb teine põsk ette keerata ja mitte kuulata, peamine on jääda neutraalseks ja oma missioonile kindlaks.
Kui teile homme pakutaks võimalust taaskord välismaale tööle minna, kuhu läheksite? Kas uuesti Brüsselisse?
Brüsselisse uuesti ei läheks, seal sai käidud ja asjad tehtud. Ma ei näe mineviku taganutmisel mõtet. Kui CNN mulle töökohta pakuks, siis ma muidugi läheks, aga nad ei paku.
Kes oli teie lemmik õppejõud Tartu Ülikoolis?
Priit Pullerits. Ta oli kõige karmim, kuid see õpetab kõige rohkem. Tegelikkuses ta hoolib väga, olenemata sellest, et ta on nõudlik.
Milliseid inimesi teile intervjueerida meeldib?
Kõige rohkem meeldib intervjueerida neid, kes on huvitavad rääkijad. Just neid, kellel on uued originaalsed mõtted, kes ei anna intervjuu vältel varem ettevalmistatud vastuseid ja vastavad küsimustele ausalt.
Kas teil on mingeid soovitusi neile noortele, kes tahavad minna ülikooli ajakirjandust õppima? Kuidas leida pärast ülikooli õige töökoht?
Julgustan kõiki noori, kellele ajakirjandus huvi pakub, seda ülikoolis õppima. Ülikoolis leitakse sama huvialaga tuttavad, kellega koos õppides arenetakse ka ise jõudsalt. Julgustan vaatama ka välismaa ülikoolide poole, aga sellisel juhul pidada silmas seda, et valik saaks langetatud kooli kasuks, kus on teada, et on kvaliteetne ja hea ajakirjandusõpe. Isiklikult soovitan Amsterdami ülikooli, kus ise õppisin magistriastmes.
Autor: Grete Vallimäe