Andry Padari nimi on Eesti raadiomaastikul vähestele võõras, kuid paljud ei tea, et tema teekond sai samuti alguse MEPilt. Padar avas MEP Ekspressile, kuidas ta endas tegutsemisjulguse leidis ning kui suurt rolli MEP tema eluteel mänginud on.
Mille kõigega sa tänasel päeval tegeled?
Täna ma peamiselt olen MyHits raadiojaama peatoimetaja. Mul on oma tiim ja seal all on omakorda hommikuprogrammi tiim, meil on muusikajuht ja veel palju erinevaid liikmeid. Lisaks iga tööpäeva hommikul, esmaspäevast reedeni, kuuest kümneni, teen ise ka MyHits’i hommikuprogrammi. Olen nii saatejuht kui ka peatoimetaja, kaks lahedat rolli! Teen igakuiselt juba viimased kuus aastat filmiüritusi, praegu teen Apollo kinos näiteks. Olen freelance ettevõtja, teen ka turundusprojekte.
Kuidas sa selle kõigega tegelema sattusid, kas selles mängis mingisugust rolli ka MEP?
Ma arvan küll, see oli esimene samm aktiivse noore poole. Esimesel MEPil käisin 10. klassis, kuhu mu tolleaegne tüdruksõber mind kutsus. Ma alguses sain mingisugusesse teise komisjoni, kus mu pruuti ei olnud ja siis ma kirjutasin korraldajatele, et ma tahaks ikkagi maaelukomisjoni saada, siis ma sain ka. Tegin Riigikogus oma komisjoni lõpukõne ja järgmisel aastal sain komisjoni esimeheks. Sealt edasi juba asepresidendiks ja sessiooni presidendiks. Käisin ka välismaal erinevatel üritustel, kus sain inglise keele palju selgemaks. Hiljem tegin paljude samade inimestega koostööd Tartu noortevolikogus, osalesin Tartu Ülikooli üliõpilasesinduses.
Mu aktiivsem elupool sai MEPilt alguse ja nii ma läksin veel Tartusse riigiteadusi õppima. Ma avastasingi, et saan aktiivselt kaasa möllata ja teha. Lõpuks jõudsin raadiosse, kus samamoodi saab tööd nii-öelda suuga teha nagu Mudel-Euroopa Parlamendisgi, et seal ju räägitakse asjadest, arutatakse väikses grupis, lõpuks sa proovid veenda teisi inimesi ka. Enne MEPi ma väga aktiivselt nii mingite selliste ürituste ja asjadega ei tegelenud, et siin on täitsa otsene seos.
Millised olid sinu ootused või eelarvamused enne esimesele MEP-ile minemist?
Mul ei olnudki absoluutselt mingeid eeldusi või ootusi. Ma läksin lihtsalt kohale ja vaatasin, mis mulle ette anti ja proovisin seda maksimaaliseerida. Mul mingit hirmu ka ei olnud. Ma otseselt kedagi peale oma tüdruksõbra ja ühe kooliõe seal ei tundnud ka, nii et oli uus ja huvitav. Kui mina käisin, siis oli nagu MEPi kuldaeg, kus see asi oli päris suureks kasvanud juba.
Mis on sinu kõige eredam mälestus või kogemus MEP-iga seoses?
Eks palju eredaid mälestusi on just korraldustiimi tegevustest, koos ühiselt aja veetmine ja igasuguste selliste tegevuste tegemine. Kui rääkida sessioonist, siis ikkagi ütlen, see viimane päev seal Riigikogus oli kõige lahedam, kui sa ikkagi lõpukõne pead oma komisjoni eest, siis on päris uhke tunne, et teed midagi ära. Muidugi ka siis, kui ma president olin ja sain üleval puldis olla, seda saabki teha vaid käputäis noori. Tasub pingutada, et võib-olla saadki teha midagi, mida sa pole teinud; saad tuttavaks inimestega, kellega kunagi varem tuttavaks saanud ei ole. Isegi kui sa poliitikuks või raadiohääleks ei saa, küll sa midagi selle kogemusega ikka teed, et kasu lõigata.
Mis oli kõige ootamatum või üllatavam oskus, mida MEP sinult nõudis? Mida sa alguses üldse ei arvanud, et võib vaja minna?
Ma olen käinud kolmel rahvusvahelisel MEPil: Türgis, Leedus ja Põhja-Makedoonias. MEPil olles ei ole peamiseks oskuseks see, et sa pead kõige rohkem rääkima, vaid sa pead tegelikult arukalt rääkima. Ma enne ei mõelnud sellele, see on selline asi, millest üritusel kohapeal aru sain, et võib-olla see vend, kes kõige rohkem seal komisjonis karjub ja räägib, ei tähenda, et ta on kõige parem või aktiivsem. Pigem on nutikus, mis on see võti.
Mis oli see, mis sind mitmeid aastaid motiveeris ning MEP-ile tagasi kutsus, olgu see siis delegaadi, korraldaja, presidendi rollis?
Mulle hullult meeldis koos tegemine, sest koos saab midagi niivõrd lahedat korda saata. Pärast me tegelikult tegime veel sellist projekti, kus aasta jooksul tegime üle Eesti erinevates koolides, pakun puusalt, et mingi 15 Mudel-Euroopa parlamendi projekti. Sa saad kõik inimesed tööle panna, isegi need, keda ei huvita poliitika. MEP ei ole see, et sind tingimata peab poliitika huvitama. Sind võiks huvitada inimestega koos millegi ära tegemine. Vahet ei ole, kas sa lõhud puid kuskil või sa teed seda MEPi värki, aga kui sa saad koos teha, siis sünnib midagi uut ja lahedat.
Kui nüüd meenutad neid inimesi, kellega koos MEP-il tegutsesid, kui palju oled täna nendega ühenduses?
Igapäevaselt niimoodi ei suhtle kellegagi, aga kui sa saad vanemaks, siis sa ei suhtlegi oma enamuste sõpradega absoluutselt. Kui ma neid MEPi inimesi näen, siis ikka väga soojalt tervitame. Mul on olnud isegi üks juhus, kus ühes töökohas töötasin teise MEPi vilistlasega koos ja ikka õlg õla kõrval tunne on. Sel ajal tekkis MEPilt väga palju häid sõpru, mõnega aeg-ajalt kirjutame ja saame kokku. Isegi kui ei sünni pikaajalist sõprust, siis äkki sünnib mingi koostöö asi, mis teid kõiki edasi viib.
Kas nendelt MEP-i kaaslastelt on mõni eriti põnev või inspireeriv teekond, mida oled kõrvalt näinud?
Kui mina käisin, siis meie president oli Karl Kull. Tema on nüüd päris suur ettevõtja. Oliver Ruus, kes tegeles vahepeal elektriäris. Üks vilistlane on õppinud Berliinis nahadisaini ja möllab hoopis seal. Ma arvan, et ma ise võiksin ka olla eeskujuks, et õppida üldse riigiteadusi ja teha MEPi, aga töötada hoopis meedias või turunduses. Vahet ei ole, et sa võib-olla oledki seal MEPil ja lahendad neid ühiskondlikke teemasid, aga see tähendab, et sinust võib ikka saada ettevõtja, sinust võib saada disainer, sinust võib saada turundaja, sinust võib saada ükskõik kes. Kui mõtled oma klassi või kooli peale, mõnel võib-olla ei lähe elus edaspidi nii hästi, aga MEPi inimestest on küll kõik edukad.
Kuidas mõjutas MEP sinu arusaama poliitikast, Euroopa Liidust, üleüldse maailmapilti noore inimesena kujundas?
MEP pani lihtsalt mõtlema mingisuguste asjade peale, mille peale ei olnud varem mõelnud. Kui ma esimesel korral maaelukomisjonis olin, enamus inimesi olidki maakohtadest pärit, mina olin aga Tartus sündinud ja Tallinnas elanud, siis ega ma ei teadnudki maa-asjadest midagi. Sa ikkagi saad aru, kuidas maailm, kasvõi meie Riigikogu süsteem, toimib. Ma osalesin ka rahvusvahelistel üritustel, mis silmaringi veelgi rohkem avardasid.
Kui peaksid tegema MEP-ist raadioreklaami, mille sihtrühmaks on noored, kes arvavad, et tegemist on mingisuguse igava poliitikaüritusega, siis mida ütleksid nendele noortele?
Peaksin natuke seda teksti läbi mõtlema, aga põhimõtteliselt loogika on see, et ära passi, anna võimalus. Sa ei tea, mis sind oodata võib. Mu point ongi see, et ma jätaks kogu selle poliitika ja komisjonide teema, mis võib tunduda hirmsa või raskena, välja. Sa tuled kohale, vaatad, mis saab, ja veedad mõnusat aega. Keegi MEPil hätta ei jäänud ja isegi need, kellele võib-olla tundus, et alguses on igav, said sellest üritusest midagi endale kaasa.
Kui MEP-il osalemine oleks kohustuslik kõigile 9.-12. klassi õpilastele, siis mis sinu arvates ühiskonnas muutuks?
Ma arvan, et inimesed oleks rohkem valmis ja julgemad oma arvamust avaldama. Kui sa saad üheksandas või kümnendas klassis juba sellise tegutsemisjulguse ja pisiku kätte, siis oled edaspidi ka selline. MEP on nagu minitöö, kui sul töökogemust ei ole, siis saad näha, kuidas maailm toimib niimoodi, et keegi ei aita sind. Ei ema ega isa ei tule appi, teedki kaks päeva lahedat tööd, mille eest sa küll palka ei saa, aga selle eest näed, milleks kõigeks sa võimeline oled.