Kuidas jõuab üks noor Viljandi neiu ministri kõrvale nõu andma, valimistel kandideerima ja ka koolipinki nühkima? Vastus on lihtne: julgus olla uudishimulik, isegi kõige rumalamana näivate küsimuste küsimine ning uskumus, et arutlemine ja mõistmine muudab maailma. Emma Kruusmäe lugu on ehe näide sellest, kuidas MEP-ist alguse saanud kogemus võib arendada oskusi, mis viivad nii karjääri kui ka isikliku õitsenguni.
Millega kõigega sa täna tegeled?
Praegu ma õpin Tallinna Tehnikaülikoolis rakendusliku majandusteaduse bakalaureuse kolmandal kursusel, nii et lõpp on lähedal. Töötan nüüd juba peaaegu pool aastat kliimaministeeriumis energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti nõunikuna, see võtab päris suure osa ajast. Lisaks on praegu päevakorras see, et oktoobris on kohaliku omavalitsuse valimised. Mina kandideerin Viljandi linnas, kus olen viimased aastad olnud ka linna noortevolikogu liige. Eraelus meeldib mulle joosta, muusikat kuulata, laulda, rulluuisutada, ujuda.
Kui me nüüd mõtleme tagasi sinu MEP-i ajale, siis kuidas, miks ja millal sattusid oma esimesele MEP-ile?
Minu esimene MEP oli aastal 2021, kui ma olin 11. klassis. Sügisel väga juhuslikult minust aasta vanemad Anita ja Martin kutsusid mind. Kuna ma olin selleks hetkeks juba olnud aktiivne õpilasesinduse tasandil, noortevolikogus Viljandis ja selleks hetkeks ka juba Tartus, siis oli nii loomulik, et mind huvitas ühiskond. Tol ajal ma ei olnud veel poliitikas, ega sellega üldse väga kursis. MEP oli viis, et kuidas saada aru, mis maailmas toimub ja kuidas ise sellesse panustada ning kindlasti end targemaks teha.
Millised olid sinu ootused või eelarvamused enne esimest MEP-i?
Mul ei olnud ühtegi ootust. Minu ainus ootus oli see, et ma saan nädalavahetuseks minna ägedate inimestega Tallinnasse, vaielda ja esmaspäeval minna Riigikokku, kus ma olin varem vaid ühe korra käinud. Minu jaoks oligi oluline vaidlemine, argumenteerimine ja kõnepidamine, et enda esinemis- ja suhtlemisoskusi täiendada.
Ma teadsin enne MEPi, et mulle pakub huvi ühiskond, seal toimuvad protsessid, otsused ja mingil määral ka poliitika. Kahjuks ei olnud mul enda ümber väga palju inimesi, kellega nendel teemadel arutleda. Viljandis, kust ma olen pärit, mul olid inimesed, kellega ma käisin koos kunstikoolis, muusikakoolis, kõike seda. Sellises vanuses inimestel huvi ühiskonnas toimuva vastu alles kujuneb, aga minul oli see juba olemas. Treffneris ma nägin, et meil on veel rohkem inimesi, kellega saab ühiskonnas toimuvast rääkida. Kui sul on Mudel-Euroopa Parlamendil ühel nädalavahetusel koos sadakond noort, kes kõik on ülihuvitatud sellest, mis nende ümber toimub ja nad on valmis sellesse panustama. Nii mõtete kui tulevikus ka tegudega, sul on enda ümber mõttekaaslased, keda ei pruugi igapäevaelus kohata. MEP ei olnud üldse mu vaateväljas varem olnud, alles gümnaasiumis jõudsin sinna.
Mis on kõige sinu kõige eredam mälestus või kogemus MEP-ilt?
Ma olen käinud Eesti MEPil äkki kolmel-neljal korral ja umbes sama palju ka välismaa MEPidel, kuigi üks neist oli veebis. Olen täitnud lihtdelegaadi, komisjoni esimehe, asepresidendi ja ka presidendi rolli. Aga kõige ägedam neist…
Eelmisel kevadel toimus meil rahvusvaheline Mudel-Euroopa Parlament Eestis. Kohal oli ligi 200 noort, olime Vene Teatris ja ootasime, et Kaja Kallas, tolleaegne peaminister, saabuks. Ma olen käinud MEPil Bulgaarias, Prahas, virtuaalselt Saksamaal. Sul ei ole kuskil sellist MEP-i, kus sul käib riigi peaminister kohal, kellest paar kuud hiljem sai veel Euroopa Liidu kõrge välispoliitika esindaja. Meil olid üles rivistunud meie tähtsamad komisjoni esimehed, üle-Euroopalise organisatsiooni peakorraldaja ja ma läksin ukse peale Kajale vastu. Töötasin sel hetkel juba Reformierakonnas, seega olime tuttavad. Ma kallistasin teda kõigi ees ja mõtlesin, et meil on seal ruumis 200 noort, kes tahavad poliitikat teha või ühiskonda muuta ja me saame tuua nende ette ühe imelise juhi näite. Ma arvan, et see ongi minu MEPi tipphetk, sellel oli sel hetkel nii suur väärtus. Ma sain noorte ette tuua Eesti Vabariigi peaministri ja tänu meie korraldusmeeskonnale oli meil umbes pool Eesti valitsust seal üritusel kohal. Me saime näidata enda riiki ülitähtsalt ja üliheast valgusest. Saime ka nendele poliitikutele või muudele olulistele isikutele näidata: „Vaadake, see on see kapital, see on meie tulevik.“
Milliseid oskuseid või kogemusi said MEPilt, mis on sulle karjääriredelil palju kasu toonud?
Kriitilise mõtlemise oskus. Sul on ees mingisugune tekst, mille sa võid lugeda läbi ja olla täiesti nõus või vaadata selle sisse: „Oot, aga mida see sõna siin tegelikult tähendab? Kas see esimene lause ja viimane lause kõlavad ikka kokku?“ Analüüsioskus, õppisin mitte olla pealiskaudne.
Kindlasti argumenteerimine, sest hästi lõbus on MEPil, kui me vaidleme kahe sõna üle pool tundi. Tõsi on ka see, et nendel sõnadel ongi väga suur kaal, kui meil ongi mingisugune õigusalane vaidlus või midagi muud taolist. Argumenteerimine nii, et oled oma seisukohas niivõrd kindel, et oskad selle eest seista ükstapuha, milline küsimus su ees seisab. MEPi täiskogule eelnevad õhtud, kui sa kirjutad oma kõne ja mõtled: „Kuidas ma sellele küsimusele vastan? Kuidas see tegelikult käib? Mis on kõikvõimalikud küsimused selle punkti kohta? Mis võivad tekkida ja kuidas ma nendele vastaksin?“ Arusaam, et sa pead olema ette valmistunud, ükskõik, milline avalik esinemine sul ees on.
Teismelisena on järsku kõigil mingisugune arvamus selle kohta, mida sa teed. Sulle endale on ka mingil määral oluline teiste arvamus selle kohta, mida sa teed. Sul ei pruugi olla väga mugav seal suure saali ees seista ja rääkida, aga kui see esimene kogemus Riigikogu puldis on käes ägedate noorte keskel, kus sa saad positiivset tagasisidet, siis see annab ainult julgust, et seda korrata ja teha veel paremini. Mitte vajuda maa alla piinlikkusega, et natuke puterdasid, sest see kogemus, see emotsioon on võimas.
Kui saaksid alustada oma MEPi teekonna täiesti algusest uuesti, mida teeksid teisiti?
Ei oska kahetseda seda kogemust. Teeks veel hilisemad õhtutunnid. Teeks mingeid jätkukohtumisi enda komisjoniga, kui on selle MEPi nädala jooksul on päris hea klapp saadud, siis oleks lõbus. Mul on MEPilt ikka päris palju tuttavaid, keda tänaval näen ja tervitan, käime erinevatel üritustel või tegeleme mõne hobiga koos. Ma olen enam kui kindel, et tulevikus on MEPikad kuskil kõrgete kohtade peal tööl. Päris äge on ilmselt öelda mõnele Eesti peaministrile või valitsuse liikmele: „Tšau, mäletad, käisime koos MEPil 20 aastat tagasi?“ Ma arvan, et päris realistlik on mõelda, et MEPi vilistlaste hulgas on tulevased valitsuse liikmed või diplomaadid.
Kas ja kuidas sinu kool toetas MEP-il osalemist kui mitteformaalse õppe vormi?
Kätt ette ei pandud ja välismaale lubati ka minna. Eraldi tunnustust ma selle eest ei saanud, aga ma ei vajanudki seda, sest minu jaoks oli MEPi kogemus juba hästi väärtuslik. See sõltub, kuidas koolis õpe korraldatud on, kui ma oleksin õppinud sotsiaal- või ühiskonnasuunal, siis ma arvan, et MEP oleks olnud koolile olulisem. Mina olin aga reaalklassis, seega ei omistanud sellele kooli kontekstis väärtust.
Kuidas mõjutas MEP sinu arusaama poliitikast, Euroopa Liidust või üleüldse maailmast?
Mõjutas, aga ma arvan, et see mõju jõudiski kohati mulle kohale alles nüüd hiljuti. Ma töötasin kaks aastat Riigikogus ja siis ma sain juba aru, et tegelikult ongi reaalsed vaidlused lausete sõnastuste üle; on komisjonid, kus tehakse tööd eriarvamuste lahendamiseks ja on sured saalid, kus vormistatakse otsused. Täpselt see toimub ka Mudel-Euroopa Parlamendis.
MEP muutis minu arusaama poliitikast kindlasti väga palju praktilisemaks, ei ole lihtsalt see, et esinetakse ja räägitakse mingit tarka või ümmargust juttu, vaid toimuvad ikka arutelud ja vaidlused.
Sina kui noor, kes on aktiivne ühiskonnas ja poliitikamaastikul, mis takistused on sinu teel olnud ja kuidas oled need ületanud?
Üldiselt on olnud väga võimestav platvorm see, et sa oled 21-aastane ja sa satud kohtumistele, kuhu ma ei kujutaks ette, et ma oleks pool aastat tagasi sattunud. Tõsi on see, et seda enam jäävad silma need üksikud seigad, olgu need siis kommentaarid: „Oota, vana sa oled?“ või sihuke kuidagi mööda vaatamine. Sellepärast, et sinu arvamus ei ole piisavalt oluline või on kuidagi lihtsam küsida kelleltki, kes justkui on kogenum. Selle võrra valusamad on need väiksed seigad, kui üldine kogemus on ülipositiivne.
Ma olen praegu väga tänulik, et mind on usaldatud, kohustusi ja vastutusi on päris palju, aga ma saan oma võimekuse piirides teha täpselt neid tööülesandeid, mis mulle antud on ning mitte hüpata üle oma varju. Ma kindlasti pean ennast tõestama nende ootuste täitmisel ja enda eest seisma. Tuleb olla ka otsekohene ja karta ei tasu, et sa ei oska või ei tea. Minul on ülihea küsida lolle küsimusi, sest kui ma saan endale asjad selgeks tehtud, siis ma oskan teha neid näiteks ministrile selgeks.
Kui MEPil osalemine oleks kohustuslik kõigile 9.-12. klassi õpilastele, siis mis sinu arvates ühiskonnas muutuks?
Ma arvan, et muutus toimub kõigepealt üksikisiku tasandil. Kõige otsesemalt muutub arusaam, kuidas meediat tarbid. Saad aru, et info ei ole ainult pealkirja tasandil info, sa hakkad analüüsima, mis tegelikult seal taga on, kellele antakse sõna, mis oli sügavam otsustusprotsess selle taga. Mina leian, et see aitab teha inimestevahelisi suhteid palju tugevamaks ja pidada huvitavamaid vestlusi. Ühel hetkel kandub see üle ka ühiskonda, aga kõige olulisem on, kuidas selline oskus üksikisiku tasandil teineteise mõistmist mõjutab. Meil ei ole ühiskonnas piisavalt palju teineteise mõistmist. On väga lihtne kujundada pealkirja tasandil pealiskaudselt eelarvamust või -hoiakut mõistmata, mida teine osapool tegelikult saavutada üritas ja minnakse konflikti enne, kui hakatakse otsima arusaamist ning ühisosa.
Autor: Karoli Harjus