The Brussels Times kohtus tänavuse MEPi sisujuhi ja asepresidendi Alice Kangroga. Uurisime tema kogemuste kohta nii rahvusvahelistel kui ka Eesti MEPidel.
Tutvustage ennast natuke, kes on Alice Kangro?
Mina olen Alice, 18 aastat vana. Õpin Tartu Ülikoolis esimesel kursusel majandust. Üheks mu hobiks on kindlasti MEP ja teised Mudel-Eesti ettevõtmised, mängin tennist ja vabal ajal meeldib mulle väga raamatuid lugeda.
Kuidas sattusite esimest korda MEPile?
Esimest korda tulin MEPile kaks aastat tagasi. Olin 11. klassi õpilane. Oli väga hirmus, mul polnud väga ühtegi avaliku esinemise kogemust, aga proovisin oma mugavustsoonist välja astuda. Tegin Riigikogus ühe kõne ja sealt sain endale pisiku külge, et väga meeldis. Sealt alates olen saanud juurde hulga kogemusi ning tutvusi.
Milline oli Teie esimese rahvusvahelise MEPi kogemus?
Rahvusvahelisel MEPil käisin ka kaks aastat tagasi, peale oma esimest Eesti MEPi. Tšehhi pealinnas olin natukene tagasihoidlik, seal oli veidi hirmsam. Sündmus oli veel rohkem minu mugavustsoonist väljas, toimus inglise keeles, aga see oli kindlasti väga õpetlik. Seal ei läinud mul nii hästi, aga õnneks avanes mul hiljem võimalus teist korda välismaale minna.
Kas Teile meeldivad rohkem Eesti MEPid või rahvusvahelised, millised on kõige suuremad erinevused nende vahel?
Ma arvan, et väga raske on öelda kumb mulle rohkem meeldib. Eesti MEP on selline hästi südamelähedane, kodune. Siin on üldjuhul juhtub ka seda, et külalised, kes on juba varem käinud, tulevad jälle tagasi. Inimesed käivad ka mitu aastat järjest ning kui näiteks esimene kord ei läinud nii hästi, siis järgmisel korral on nad juba julgemad ja läheb paremini. Kogukonna ja pere tunne tekib. Rahvusvahelised MEPid on selle poolest hästi erilised, et seal on nii palju erinevaid vaateid. Eestis on ikkagi üldjuhul natuke sarnasemad vaatenurgad. Rahvusvahelistel MEPidel tekib see, et see amplüaa on nii erinev. Seal on hästi konservatiivseid inimesi, väga liberaalseid inimesi ja midagi vahepealset ka, hästi huvitav on tutvuda nende erinevate vaadetega.
Te olete MEPil olnud ka komisjoni esimees, milline oli Teie kogemus?
Jah, juhtisin eelmisel aastal sotsiaalkomisjoni. Tegelesime siis puuetega inimeste ühiskonda integreerimise probleemiga ja see oli väga tore. Mul oli ka väga meeldiv koostöö kaasesimehega. Meil käisid külas tolleaegne sotsiaalminister ja puuetega inimeste koja tegevjuht. Arutelud olid väga põnevad ja tulised.
Kas Teil on hirme ja ootusi rahvusvahelise MEPi komisjoni esimeheks olemisel?
Jah ja ei. Mõnes mõttes on see, et ma olen sarnast asja juba läbi teinud. Justkui peaks olema tuttav ja turvaline, aga samas on see ikkagi kellegi võõraga koos, see on inglise keeles, see on kindlasti teistmoodi. Ma arvan, et see ei ole hirmus, pigem on see nagu uus väljakutse.
Millised on olnud Teie helgemad mälestused MEPidelt?
Keeruline, väga palju on neid. Ma arvan, et minu kõige eredamad mälestused on rahvusvaheliselt MEPilt, mis toimus Tallinnas. Ma ei olnud ei delegaat ega komisjoni esimees, vaid olin lihtsalt korraldustiimis. Aitasin kogu seda asja kokku panna, hästi põnev oli. Seal kasutasime esimest korda rahvusvaheliste MEPide ajaloos e-hääletamise süsteemi, oli esimest korda meediatiim ning samuti tegime külaskäikude asemel workshop’ide päeva. Delegaadid said registreeruda endale huvipakkuva teema workshop’ile, nende korraldamine ja läbiviimine oli ka huvitav.
Autor: Carolin Lambing